Hurt harjade suruda

Või kuidas selle laulu sõnad olidki, mida sa mängisid -- «If you need a friend, I'm sailing right behind. Torso "Block" venitatud tüüp, kerge proportsioonid.

Sa pead sinna tooli istuma. Nii peab olema.

hurt harjade suruda

Ära küsi midagi, mul on nii lihtsam. Lorraine põlvitas tooli ette, kummardus raamatu kohale ja luges sellest mingi lõigu arusaamatus keeles. Ta alustas oma harilikul madalal häälel, ent läks sõnade teravamaks ja ärevamaks muutudes üle laulvale metsosoprani toonile. Ja lõpuks sigines ta häälde mingi madal ja korisev noot, mis oleks kui tulnud mõne võika elaja suust. Vincent võpatas ja vaatas pärani silmadega jahmunult oma armastatut.

Aga naine lõpetas tsiteerimise ja silitas sooja pihuga ta reisi ja lausus harilikul häälel sormeharja liigesed haiget «Nii on tarvis. Ära karda, palun! Seda sa ju tahtsid? Sa pakkusid ennast, mõtlesid ju minule, kui klarnetit mängisid? Aga siis Lorraine tõusis ja seisatas hurt harjade suruda. Vari samuti. Küünlaleegi vihus uksele joonistuv primadonna vari tundus aga liiga tumenevat, vähem ähmasemaks muutuvat. Mehe pilk libises allapoole ja tundis jälle ennast üht teatavat värinat haaramas.

Ta vaatas keha, mis ehk viimaseid kuid õitses jumalikus naiselikkuses. Vaid tabamatu ajahetk ja algab närtsimine. Valus ja pöördumatu. Aga praegu oli Lorraine veel Vincent küünitles toolist ettepoole, et naist hellitada ja suudelda. Aga Lorraine astus sammu tagasi. Vincent vist karjatas, kui naise käed haarasid ämbrist verd ja värvisid seda oma põskedele Ning üleni punasest verest läikiv ja tilkuv Lorraine põlvitas mehe ette, lükkas ta jalad laiali, surus ennast õrnalt nende vahele.

Tema paokil suu haaras Vincenti mehelikkuse hurt harjade suruda huulte vahele ning viivu pärast hakkas reaalsus jälle kaduma Aga vari Vari ei põlvitanud. Kasvas, tõusis ja liikus. Veel ühte varju nägi Vincent, ühte päris ehtsat ja ta teadis, et see on tema enda vari. Kustuma hakkav teadvus sositas talle, et salapärane kolmanda varju peremees seisab tema enda taga.

Aga seal ei saanud ju kedagi olla. Mitte kedagi Enne kui mees naudingute maailma vajus ja talle senitundmatu erektsiooni põhjuste üle mõtles, meenus talle apelsinimahla veidralt mõrkjas maitse. Lorraine ei saanud vastata, ent tema liigutused ja mehe pulbitsev ja tukslev sisemus ei jätnud kahtlust. Kahtlust, kust kohast temast verd ammutatakse. Hommik tuli aeglaselt.

Kõigepealt andis ta ennast märku selgineva unenäoga, milles hõbedases, ainult ülakeha katvas kostüümis Lorraine mängis klarnetit. Naine seisis mustal taustal, mis võinuks väga hästi olla nii igavik kui mittemidagi. Ja ühel hetkel muutus klarnet millekski muuks, Vincent hoomas, et enam naine ei puhu vaid pigem imeb seda. Kostis kärgatus ja, tundis meeletut valu, kõik värvus erkpunaseks ja Ja ta ärkas. Ikkagi hommik. Loomulikult ei saanud ta kohe aru, kus ta on. Akna tagant kostusid üsnagi hommikused hääled aga nad jäid harjumuspärasest mürast pisut kaugele.

Tuba ei olnud kindlasti Vincenti oma. Siin lõhnas aaloe ja naisterahva jär Muidugi, ta oli ju Lorraine'i majas sest nad olid armukesteks saanud ja midagi oli veel üsna palju juhtunud. Midagi veel Vincenti pea oli paksust hurt harjade suruda ja valutas, kurk oli täiesti kuiv ja kähe, kogu keha üksainus piin.

Aga kus on Lorraine? Oiates ajas ta ennast voodis istukile ja silmitses ümbrust.

Sa pead sinna tooli istuma. Nii peab olema. Ära küsi midagi, mul on nii lihtsam. Lorraine põlvitas tooli ette, kummardus raamatu kohale ja luges sellest mingi lõigu arusaamatus keeles.

Hämar tuba, kardinad akende ees, nurgas tumm stereo, uks suletud. Lorraine oli ta eile kuhugi viinud, temaga midagi teinud aga edasi ei mäleta ta enam midagi.

Tõu kirjeldus Vene jahikoer ja standard MKF

Mitte kui midagi. Ta tõusis, valu lõi piksenoolena pähe ja läks kööki, surus pea kraani alla ja jõi ahmides pahisevat vett.

hurt harjade suruda

Vesi plahvatas ta sisemuses, ent värskendas ometi janunevat keha. Alles nüüd märkas mees, et on alasti. Ta oli olnud ju ka siis alasti, kui Lorraine Võpatades vaatas ka köögis ringi ja märkas väikest ust, mis ilmselt pidi viima kuhugi panipaika. Eile oli naine ta sinna sisse talutanud ja seal oli mingi verine altar. Mida kuradit! Vincent rabas ukse valla. Pimeduses uhkus talle vastu aaloeparfüümi. Kobamisi süütas ta tule ja kissitas silmi.

hurt harjade suruda

Väike astanguga ruum. Seintel riiulid, mis täidetud kodukeemia ja alkoholiga, nurgas paar banaanikasti, harjad, ämbrid, tühjad purgid. Ta mäletas, ei, teadis, et eile oli siin olnud must altar, hulganisti verd ja inimnahast lambid. Ja siin pidi olema ka tema verd.

Mida Lorraine oli temaga teinud? Mida see nõid oli temaga teinud?

  • [ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat
  • EUR-Lex - R - EN - EUR-Lex

Läbi udu mäletas ta naise varju ja hurt harjade suruda varju millest oleks otsekui uus olend välja imbunud, teda endasse haaranud. Aga see meenutus oli liiga ähmane ja katkendlik. Endiselt oiates komberdas Vincent magamistuppa tagasi, pani end riidesse ja läks vannituppa.

Uksest sisse astudes süttis automaatselt valgus ja ta jäi jõllitama peeglisse. See oli kahtlemata tema, Vincent Werner, kes sealt vastu vaatas. Kahtlemata oli see tema. Aga pisut teistsugune. Vannitoa laual peegli ees oli kiri.

Kirjutatud pliiatsiga ja kiirustades harilikule kirjaplangile.

Vene hurt koer. Kiiruse normiks on vene hurt. Vene koerakuudid

Ära hakka mind otsima! Olen sulle kõige eest väga tänulik. Ma ei tea, kas me näeme veel. Hurt harjade suruda sõltub rohkem sinust kui minust. Sa võid mind vihata. Ma ei saa seda sulle ette heita. Aga ma vist tõesti armastasin sind sellel ööl. Piisab sulle sellest? L» Jahmunult jõllitas ta kirja ja enda peegelpilti. Piisab mulle sellest? Tahtis ta karjuda aga sõnu ei olnud. Kurk oli korraga kuivem ja kriipivam kui varem ning ta tundis vajadust oksendada. Kui ta tunni pärast Lorraine'i villast uimasena väljus, sahisesid lävele visatud hommikused ajalehed ta kingade all.

Kuupäev nendel väitis, et ta oli lamanud teadvusetult Lorraine'i juures kolm päeva. Jalg oli tal elegantselt ja väljakutsuvalt üle põlve heidetud, et direktor näeks ta jumalikku säärejooksu.

Tõu ajalugu Vene jahikoer

Naine suitsetas peenikest pruuni sigaretti ja tema näol oli ilme, mis kõneles põlgusest ja üleolekust. Väikest kasvu direktor tormas mööda kabinetti edasi, tagasi, vehkis kätega, leemendas higist ja seletas puterdades vahetpidamata vabandussõnu. Mu aare! Kust sa võtad sellised lollused, vabanda mind? Kas sa tõesti usud kõike neid jutte, mida intrigandid õhutavad. Sa ju tead, kui palju on sinu ümber olnud alati kadedust ja õelust.

hurt harjade suruda