Harja tombekast,

Draamast jääb vajaka. Või no, kui kätte võtad, siis tõenäoliselt ei rasestu. Mitte kuupäevaline kinkimine. Või veel ammu-m. Kui ei armasta, siis naise naiselikkus närtsib ja ta muutubki aegamööda meheks. Äkki on tõsi.

Jalasaagerjas Õudsalt ahistav on, kui tuled bloggerisse ja tahad alustada uut postitust, peas värsked, energilised mõtted, ja siis avastad, et ees juba ootab mingi poolik, natuke nätsutatud mõttejoru.

Luitunud oopused

Mäletate, et ma üksvahe kirjutasin paar lugu kirjutisvõistlusele, ma ei mäleta enam, mis selle nimi oli. Igatahes, tekkis tahtmine kirjutada ja siis jäi võistlus silma. Sellistel puhkudel tuleb ju reageerida. Kunagi nooremana, 22 olin, siis nägin samamoodi võistlust ja saatsin kohe ära ja sain esimese koha isegi.

Mõni neist lugudest on siin kõrvalblogis kirjas ka, s. Aga tollal olin noor ja emotsionaalsem. Siis ma kirjutasin kõike nagu esmakordselt, nagu kõige suuremat tunnet. Nüüd olen vana ja tean, et kõik kordub ja kõik on kulunud ja sada miljon korda juba olnud.

Anarchy In Vulture´s Obscenity...

Draamast jääb vajaka. Ehkki teadvustasin endale, et minu jutuformaat ei sobinud tegelikult neile, ehkki öeldi, et sobib. Nüüd ma pole mitu aastat midagi kirjutanud, käsi veits murdus kurbusest, aga Mul ikka pressib peale see seesmine sinisukk ja kirjatsura, tema arvab, et ma olen ilgelt lahe mutt ja mul on palju öelda. Realismis on raske püsida. Mul läks see üle siis, kui üks naine, kelle blogi ma siin ka vahel lugemas olen käinud, jube armsasti ja huvitavalt!

Ma polnud enam üksi.

Tunnen end kuidagi madalama klassi olevusena. Aga noh, meie, mudaelanikud, olemegi need, kes momentaalselt kurjaks lähevad ja põlevad heleda leegiga, kui keegi miskit kobiseb.

Teistel on nina taevas ja siht selge, neil ei ole kobinatega midagi pistmist. Teavad ise, kes on. Küll tahaks ka enesekindel olla. X küll ehitab mind üles nagu pilvelõhkujat, jupp jupi haaval, ma enam alati ei arva, et midagi on viga, kui keegi vaatama jääb. Nüüd vahel harja tombekast, et äkki ma meeldin. Mehed, kes räägivad sellest, kuidas nad põhimõtteliselt! Kuidas need päevad on välja mõeldud, et sundida neid lilli ostma.

Volvo Club Eesti

Et nemad ostavad oma naisele lilli siis, kui tahavad. Need mehed on mu arust lihtsalt laisad ja kitsid. Sest 95 protsenti neist vastavad mu küsimusele, et "millal sa siis tahtsid viimati naisele ise lilli viia, vabast tahtest," et aasta tagasi, sünnipäeval.

Või veel harja tombekast. Ja siis ka mitte sellepärast, et naisele rõõmu teha, vaid et kaelast ära harja tombekast, või et teised viisid ka, ja ei tahtnud halvem välja paista.

Mage värk, härrased. X keeldub ka paljudest sellistest päevadest, aga ta toob vahel täitsa ootamatult mulle "pruudikimpe," nagu mu ema neid nimetab. Et minu arust harja tombekast on jama, aga temale ju meeldib. See ongi romantika. Mitte kuupäevaline kinkimine. Aga mõnedele puupeadele peabki kuupäevad paika panema, sest nad muidu ei vii. Nad ei taipagi ehk, et naisele on vahel vaja lilli ja romantikat.

Ja kui neid pole, siis ei maksa imestada, kui edaspidi seksi kah ainult oma sünnipäeval saama hakkavad. Kui ei armasta, siis naise naiselikkus närtsib ja ta muutubki aegamööda meheks.

Säh sulle siis, va salahomo. X tõi mulle, sest ta teab, et ma söön nii palju kala, et varsti hakkavad soomused moodustuma ja hüppan kai pealt vette või lasen kanalisatsiooni kaudu jalga. Raadios räägib aina mingist kahtlasest harja tombekast bändist, nimega Staatus Kuu. Ei tea, kuidas raadioinimesed võivad nii ohmakad olla, natukene võiks ju ikka hääldada.

Aga täna on nii ilus päikesepaiste, et ma harja tombekast neile andeks. Saaks kell juba viis, siis võiksin trennipüksid jalga tõmmata ja veits vehkida ka.

Ma nimelt, lolli peaga, ütlesin Mr. X-ile 14ndal veebruaril, et Joosepi sünnipäevaks olen viis kilo kergem. Ehk siis paar päeva ongi veel aega, ja grammi on vist maha läinud. Minu kere pole aga kaugeltki normaalne.

Jonnakas olen ju! Heh, tsheki sellist inimest nagu Travis Mills. Uskumatu tüüp. Enda hoiakust.

Jalasaagerjas Õudsalt ahistav on, kui tuled bloggerisse ja tahad alustada uut postitust, peas värsked, energilised mõtted, ja siis avastad, et ees juba ootab mingi poolik, natuke nätsutatud mõttejoru. Mäletate, et ma üksvahe kirjutasin paar lugu kirjutisvõistlusele, ma ei mäleta enam, mis selle nimi oli. Igatahes, tekkis tahtmine kirjutada ja siis jäi võistlus silma. Sellistel puhkudel tuleb ju reageerida. Kunagi nooremana, 22 olin, siis nägin samamoodi võistlust ja saatsin kohe ära ja sain esimese koha isegi.

Me oleme vist mõlemad sellised melanhoolsed urgupugejad ja allaandjad No ma loodan, et tema ei ole. Või no, tegelt ei tea ka. Äkki on tõsi. Nii kurb. Mulle õudsalt meeldib üksi olla. Huvitav küsimus, eks. Mida teie oma eksidelt olete õppinud? Mul on põhimõtteliselt ainult üks päris-eks, Joosepi isa, ja. Iialgi ei tea. Ma ei tea, kas ma oskangi päriselt kedagi usaldada.

Ma ei tea, kes keegi tunnebki mind üldse, või et kas see üldse võimalik on. X-iga tunnen ma end turvaliselt, ja ma tean, et ta armastab mind, aga Osa minust lepib juba ette kõikvõimalike õudsate tulevikujuhtumistega ja näitab keskmist harja tombekast. X ütleski ennemuiste, et ma olen natuke nagu metsloom.

Igatahes, kirjutasin selle liigeste budapesti ravi ja siis sõitsin bussiga töölt koju ja tee peal mõtlesin, et paganas küll, seda lauset annab ju mitut moodi mõista. Aga noh Küllap ta sai ikka õigetpidi aru. Õudne kõhu- ja seljavalu. Võta või kätte ja rasestu.

Et uudiseid on aina raskem seedida ja setitada. Ei oska kohe öelda - äkitse on mu soolikad ärr kuivanu ja veresooned lubjastunu? Mõtlesi küll, et lähe siis murega tohtri manu, a tuu on hoopistükkis poole kohaga Soomes — Pealtnägijast nägin. Otsustasin, et sellel suvel siis munsterdan tohtrivahetuse ärr.

Või no, kui kätte võtad, siis tõenäoliselt ei rasestu. Võist harja tombekast vist kah tegelikult abi. Harja tombekast puhtaks hõõrumiseks. Kivirähu Aabitsa kukke. Seal on viis näidendit. Esimene on naljakas; teine on nimilugu ja see on paganama geniaalne.

Loed ja naerma ajab, ja pärast saad aru, et see oli nagu Lolita, tõmbekas. Sotsiaalkriitika-kindzhall südamesse siuhti. Margit pärast rääkis, et oli käinud seda etendust teatris vaatamas ja kõva häälega naernud neis naljakates kohtades, eks, ja et teised olid teda kurja näoga vaadanud. Margitil on eriti lahe kõva naer ka, kujutan ette olukorda. Mitte mulle. Prae jaoks pole liha kuskilt võtta ja siis mõtlevad igasugu plaane, üks neist, et kui pilvede vahelt pikapika nööri alla lasta, siis ehk saaks mõne mägikitse kätte Mind ajab täitsa marru, et eessõna on pool raamatu mahust.

Ja eespool! Friggin eessõnad vist peavadki eespool olema, aga ärritav on ikka. Tulgu ja noomigu, kui julgeb. Ehkki siiamaani on ta mulle meeldinud küll.